Who said things can't bring happiness

Täna oli siis see saatuslik päev, kui veidike hiline Sinterklaas või siis meile Jõuluvana koputas uksele ja tõi kohale mu paki Eestist !! Rõõmu on nii palju, et see ei mahu siia tuppa äragi - ma saan lõpuks tekiga magada, suitsuvorsti süüa, normaalse valgusega lugeda, riided kappi riputada, kodust piparmünditeed teha ja pildid arvutisse panna! Siin need vähesed siis ongi :)

                                                     ( Selline oli siis mu algne elu )

                                                           ( Selline näeb asi välja nüüd) 

                                                                 ( Vaade mu aknast) 

                                      ( Mõtlesin, et hästi arukas on osta endale roosad püksid...)

( Mul üks uus sõber käib siin ringi)

                                     ( Jaanuari alguse soodukad sobivad hästi mu rahakotile)

                                                      ( Saabus tekk ja ka palju mood nodi! )

                             ( Üks minulik pilt, et te ära ei unustaks, milline pooletoobine ma olen)

First one down

Täna täpselt üks nädal tagasi jõudsin ma siis siia, Leeuwardenisse kohale. Tegelikult tundub nagu oleks siin juba palju kauem olnud ja kõik on kuidagi väga kodusemaks muutunud. Kuigi, pean mainima, et hirmsasti tahaks Cocot näha, tänaval kui keegi oma lemmikuga mulle vastu jalutab siis tahaks koera ära röövida ja endale koju tuua.

Aga selle oldud ajaga olen suutnud enamik asju korda ajada. Sain ennast ära registreeritud ning üllatavalt ruttu sain kätte ka oma Burgerservicenummeri ( igal isikul, kes siia sünnib või ennast registreerib elanikuks Hollandis on oma mingisugune number, ma eeldan, et midagi taolist meie isikukoodile aga pead ei anna). Juba laupäeval sain kätte ka oma Hollandi pangakaardi, sest( siit ka hoiatus kõigile siia tulijatele) Swedbanki tudengikaart ei tööta siin päris paljudes kohtades ja raha väljavõtt on loomulikult täiesti mõttetult kallis tegevus. Samuti on mul kasutusel uus number, avalikult seda siin jagama ei hakka, aga kel soovi seda saada, siis loomulikult küsige. Eesti numbrit ei kasuta nüüd arvatavasti Eestisse tulekuni ja kes seda teab, millal ma üldse sinna jõuangi. 

Tegemist on mul isegi siin olnud. Reedel tuli mulle üks sõber Tilburgist külla. Välja me ei läinud, sest meil kummalgi polnud aimu, kuhu minna ja see õhtu möödus koduselt veini ja filmidega. Laupäeval saatsin ta rongile ja tagasi Tilburgi ning läksin siin juba õppivatele Eesti tüdrukutele külla. Väike vein, juttu jätkus tundideks, käisime teise eestlase uut kodu vaatamas, nägin ära kus-mis-kes toimub ja tulime koju. 

Ilm hakkas meil kehvemaks minema reedest ning pühapäevaks oli kohal totaalne tuisk ja pauk. Kõndisin teise linna otsa, et endale велосипед hankida. Tee tundus tohutult pikk, tuul otse näkku, pisarad lendasid tuules, aga kohale jõudsin ja kätte ta sain. Kodust keeldusin välja minemast ülejäänud päeva. Ja kui ma juba arvasin, et see tuisk ja pauk hullemaks ei saa minna, siis hommikuks oli meile ka mingisugune lumeollus kohale jõudnud. Lõuna-Hollandis pidavat näiteks palju lund olema juba neljapäevast, meil siin polnud sellest mingit haisugi, aga nüüd ta siis jõudis ka siia. 

Terve tänase hommiku veetsin inglise keelset Curriculum Vitae'd tehes, kuna üks tüdrukutest kutsus mind endaga kaasa tööd otsima. Rattasõit oli päris põnev, erinevalt mõnest läks mul päris hästi - ma jäin püsti! Tööd ei leidnud, hollandi keelt ei oska, selle eest saime tudengirahakotile sobiva hinnaga patsikummid ja purgi oliive. 

See nädal on mul kodus tulemas kaks pidu, üks on lahkuvate hiinlasti jaoks ja teine on minu, uue japsi ja tuleva hiinlase jaoks. Eks siis mina ja asiaadid, tuleb kindlasti põnev see ettevõtmine. 

Kostitada saan teid paari pildiga oma telefonist, kuna kaamerale peaks juhe alles peagi saabuma. 

Omhelzingen & Kussen

                                                                      ( Tuba sai valmis)

                                                   ( Sõitsime Hirokiga kooli läbi tuisu ja paugu)

                                                         ( Hommikul -2 kraadiga jooksmas) 

                                                            ( Home sweet Leeuwarden)

                                                      

If you think missing me is hard, then you should try missing you

Tervist!

Nagu sai lubatud, ja ma arvan, et see tuleb mulle ka kasuks, otsustasin teha blogi ja anda teile mingisugustki ülevaadet sellest, mis siin, Hollandis täpsemalt toimub. Väikene eellugu siis ka kõigile, kes pole veel päris täpselt aru saanud, et miks ma siin olen ja mida ma teen.
Ma olin terve gümnaasiumi mõelnud, et kui see õudus läbi saab, siis lähen kuhugi välismaale edasi õppima. Ma olin selles ikka enam kui kindel. 12.klassi alguses aga hakkasin mõtlema, et milleks, Eestis on ka ju väga tore( ja on ikka veel! ) ja otsustasin mitte minna. Peale lõpetamist ja veidike ebaõnnestumist tärkas mus jälle see mõte, et ''aga miks ma ikkagi kuhugi mujale ei lähe?'' Seiklushimuline ja püsimatu nagu ma olen, hakkasin asju ajama ja septembris saingi teada, et sain Leeuwardenis asuvasse Stendeni Ülikooli õppima media and entertainment managementi, ehk siis asja, mis mind arvatavasti kõige enam huvitab. Ütlesin Tallinna Ülikooli romaani keeltele head aega ja tulin ära. Kuna kool hakkab mul veebruaris ja kodu leidmisega oli suhteliselt keerulised lood, siis tulin Hollandisse juba peaaegu 3 nädalat enne kooli algust, et jõuaks end sisse seada ja elu enam-vähemgi joonele saada.
Tulles peatusin Kristiina juures Amsterdamis 3 ööd ja vot kus, Amsterdam hakkas mulle isegi lõpuks ometi meeldima! Esimesel õhtul tegime igasuguseid sigadusi linnas ja jõudsime koju küllalt hommikul. Teel koju leidsime ühe kuuse, mis lebas lihtsalt keset teed, otsustasime, et oleks hästi arukas sellega koos pilti teha, sest noh, kui tihti sa ikka Amsterdami kesklinnast kuuse leiad. Järgmisel päeval linnas kõndndides pidime naeru kätte surema, kui leidsime taaskord selle sama kuuse, aga selleks ajaks oli ta veidike oma asukohta muutnud ja lebas jalgrataste otsas. Ei oska tõesti kommenteerida.
Muud päevad olid veidike rahulikumad ja käisime linnas vaatamas kõiki neid veidrusi, millega need inimesed siin tegelvad ja no neid ei ole vähe! Näiteks on neil sellised kuuseehted:

Ma päris täpselt ei oska seda kirjeldada, mis asi see on, vast mingi meesmerineitsi või merimees pulgakommiga. Veider. Aga inimesed on siin üldjuhul väga sõbralikud, abivalmid ja võõraste inimestega räägitakse küllaltki palju ja kõikvõimalikes kohtades. Minuga räägitakse ka üpris tihti, aga väike segav faktor on see, et ma ei saa millestki mitte kunagi aru! Ma lihtsalt naeratan ja noogutan ja loodan, et nad ei arva, et ma täielik debiilik olen. Aga kui käisin uut telefoninumbrit saamas, siis selle 10 minutiga, mis ma selle poemüüjaga vestlesin, sain ma lisaks uuele numbrile ka teada, et see kutt oli elanud 7,5 aastat Kariibidel, 3 Jamaical ja 4,5 kuskil mujal ja muud toredat, mis ta seal tegi. Seega suhelda neile meeldib ja mulle ka hetkel, sest ma lihtsalt ei tea mitte kedagi.
Valgustan teid veidike ka oma elust. Elan ühes ridaelamus, kesklinnast umbes 10min jalutamist üle imeilusate kanalite( Leeuwardenis elab umbes 100 000 inimest). Jagan maja ühe hollandlase Timiga, ühe jaapanlase Hirokiga ja hetkel veel 2 Hong Kongi tüdrukuga, aga nad lahkuvad järgmisel pühapäeva ja siis peaksid asemele tulema uus tüdruk Hong Kongist ja üks poiss Jaapanist. Funfunfun. Igalühel meil on oma tuba ja ühiseks kasutamiseks on köök, elutuba, vets,vannituba ja väike sisehoov. Eilsega sain oma toa lõpuks ka sisustatud, algselt polnud siin üldse mitte ühtegi asja, nüüd näeb välja juba täitsa kobe. Ainult tekk on puudu ja öösel on jube külm magada, aga küll ma kunagi selle teki ka saan ja siis on kõik tibens-tobens.
Ma rohkem ei oskagi hetkel miskit rääkida, päevad lihtsalt möödauvad ja nii palju uusi asju peas, et lihtsalt ei tule meelde, millest kõigest rääkida tahtsin. Kui asjad arusaamatud või lihtsalt soovite küsida, siis ootan rõõmuga teie poolt mingit tagasisidet!
Panen siia mõned pildi Amsterdamist, sest hetkel ei saa ma kaamerast pilte arvutisse, sest mu Canonile ei sobi see juhe, mis ma kaasa võtsin. Üllatusüllatus.

Seniks aga dank u wel en vaarwel!