Juhhei hopsassa! Raili palus mul väikese kirjatüki meisterdada sellest, kuidas mina tema uut kodulinna nägin. Sõitsin talle enda puhkuse ajal 5ks päevaks külla, et koos aega veeta ja tema uue eluga end kurssi viia.
Esmalt pisut Hollandi transpordi teemadel – liiklesime seal kohe esimesel päeval tihedalt rongidega, millega hea ja kiire linnast-linna sõita, mis meil just plaanis oligi. Kahjuks on nii Hollandis (kui ka Saksamaal, nagu kuulsime) kombeks rööbastel ringi joosta ja ‘hea õnne korral’ enesetappu sooritada. Mida need inimesed ei mõista, on see, et sellise tegevusega keeravad nad rongitäie inimeste päeva ja ajagraafiku täiesti tuksi. Õnneks meie Railiga kui elunäinud seiklejad (hohoho) oleme igasugu disturbance’iga harjunud, niiet ei teinud teist nägugi, sõime küpsiseid edasi. Sel korral ei juhtunud ka rööpajooksikuga midagi, pääses rongi ning ka vihase ja šokis rongijuhi eest, kes teda kottpimedusse otsima läks..
Raili ülikoolilinnas Leeuwardenis oli meil esimesena rongijaama vastu tulnud suur tuul ja külm. Jäätunud Eestist tulles lootsin algul natukenegi päikesepaistet ja sooja kohata, aga nothing. Õnneks järgmistel päevadel koitis juba paremat ilma ja tegelikult kokkuvõttes hollandlaste rõõmus meel, sõbralikkus ja heledad pead tõid omamoodi soojust lisaks. Linn on täis nooremat sorti rahvast, kel kõigil jalgratas tagumiku all. Isegi kui vanemaid inimesi kohtad, on nad ikka tükk maad teistmoodi kui Tallinna nt bussiga liiklevate vanemate inimeste kontingent. Võib olla nende kahe grupi meeleoluline erinevus just transpordi vahendist tulebki?
Jalgrataste juurde tagasi tulles – siin on ju see jalgrattaliiklus number üks. Jalakäija on hierarhias kõige alumisel astmel. Siiski siiski ei sõideta meile otsa, küll aga kurjustatakse nähtavalt, kui kellelegi teele peaksime ette jääma. Otsa sõideti hoopis ühele ratta seljas olevale noorele tüdrukule, kes lähenevat vanemat härrat ei märganud. Gravitatsioon võitis ja süüdlast nagu ei otsitudki, kuna vaevalt neil need jalgrattasõidu reeglid siin just kivisse raiutud on.
Minule ja Railile, also known as maiasmokkadele, läksid väga hästi peale igat sorti küpsised, mis siin maal pakutakse. Kõige erilisem on võibolla stroopwafel, mis on siis tavaline vahvel keskelt poolitatud ning siirupiga tagasi kinni liimitud. Seejärel pakendatud ning meieni jõuab ta poolkõva ja nätskena, mis on ülimaitsev! Õnneks müüakse neid ka Eestis, niiet halvimatel päevadel saame enda elusid üksteisele Railiga kurta ka Skype’i ja stroopwafel’ite seltsis. Teine sort küpasid oli üsna tavalise taignaga, kuid imelise martsipani-mandli kreemiga. Neid oldi kõige rohkem võetud, niiet usaldasime rahva arvamust – ei pettunud!
Eesti keeles on siin väga hea salajuttu puhuda, kui tarvis läheb. Teised rahvused sellest ju mitte sõnakestki ei mõika, kuigi meie nende auf wiedersehn’idest ju natuke ikka jagame. Küll aga õpib Stendenis ka käputäis eestlasi, kes ükshetk seljatagant välja võivad karata ja ‘Ära seleta siin midagi’ öelda võivad. Tekib seesama tunne, mida tunnevad kõik need, kes välismaal eesti keelt ootamatult kuulevad. Samuti on Raili kursakaaslased (kes kõik väga hästi Raili omaks on võtnud, hea näha!) ja õppejõud imestunud nägudega, kui me Railiga midagi omavahel eesti keeles räägime.
Niipalju siis minu reisimuljetest. Oli megatore enda armast Railit külastada ning tema uut elu uurida ja natuke peapeale pöörata, elamist sassi ajada ja viimseid toiduriismeid ära süüa. Kui ta sinna nüüd pikalt peatuma jääb, siis saab veel ehk kunagi külla sõidetud!
Matilde
No comments:
Post a Comment